Jooga mitmed teed

Eneserealisatsiooni saavutamiseks joogas valivad ühed endale välja ühe tee, teised jälle teise tee. Mina aga ütlen, et ei ole mitte mingisugust erinevust jooga erinevate praktikate vahel.”

B.K.S. Iyengar

Kõikide joogavormide ülim eesmärk on sügava keskendustunde ehk puhta teadvuse kogemus. Kogemus, kus ühinevad indiviidi sisim olemus universaalsega (sõna “jooga” tuleneb sanskritikeelsest verbijuurest yuj, mis tähendab „ühendama, rakendama“). See on eneserealisatsioon ehk tegeliku minasusega kontakti saavutamine, mille vastandpooluseks on egoga piiratud, egotroopne teadvus. Erinevad joogafilosoofia tekstid nimetavad erineva arvu joogavorme. Käesolev kirjutis annab ülevaate kuuest levinuimast.

Rāja-jooga

Rāja-jooga näol on tegemist joogi Patańjali (ajavahemikus u.2.saj.e.m.a. kuni 2.saj.m.a.j) loodud süsteemiga, mis kahtlemata on jooga arengut läbi aegade enim mõjutanud. Sageli peetakse meelt arendavat rāja-joogat teiste joogaliikide seas ülimaks. Ülimuslikkusele viitab juba nimetus rāja – „kuningas”; siit rāja-jooga kui „kuninglik jooga”. Miks Patańjali kaheksa-astmeline joogatee kannab nimetust rāja, selle kohta on erinevaid arvamusi. Näiteks võisid Patańjali joogat praktiseerida kuningad ja teised kõrgemat soost isikud. 10.saj. India üht vürstiriiki valitsenud kuningas Bhoja on kirjutanud tuntud kommentaari Patańjali joogasuutratele. Rāja võib olla ka tegelik mina, mis on valitsejaks ehk kuningaks kehale-meelele. Sanskritikeelsetes tekstides iseloomustatakse tegelikku minaloomust sageli sõnadega „särav, hiilgav”, sanskriti keeles rājate, mis tuleneb samast verbijuurest kui rāja.

Patańjali visandab oma 196-st juhtnöörist koosnevas sanskriti keeles kirja pandud tekstis „Yogasūtrarāja-jooga kaheksaosalise tee, mis hõlmab kõiki elu aspekte, nii sisemisi kui väliseid. Kuigi see on klassikalise jooga alustekst, ei leia sellest ometi ühegi asendi kirjeldust. Pigem annab see suuna ennast arendavaks ja joogafilosoofiaga kooskõlas olevaks eluks. Selle tee kaheksa osa on:

1. Yama ohjeldamine (hoidumine ebakõlbelistest tegudest)

2. Niyama distsipliin (ihu ja meele tasandil)

3. Āsana joogaasendid

4. Prāņāyāma eluhinguse (praņa) kontroll

5. Pratyāhāra eemaldumine (meele suunamine välistelt objektidelt meelele enesele)

6. Dhāraņā püsimine (meele püsimine ühel objektil)

7. Dhyāna keskendumine, meditatsioon

8. Samādhi sügav süüvimine

Rāja-jooga kaheksa astet viivad absoluutse füüsilise ja mentaalse kontrollini. Rāja-jooga on praktika, mis algab dualistlikult, ehk alguses me asume uurima just seda, mis on eraldiseisev sellest, mis on meie tegelik loomus, Ise (ātman, mida paljudes keeltes tõlgitakse ka “hingeks”). Teiste sõnadega, et jõuda Iseni, tuleb meil selgeks teha mitte-Ise. Me avastame, et meel ehk teadvus on pidevas muutumises ja ei saa olla püsiv Ise. Me kogeme, et Ise ei ole meie mõtted, ega ka mitte emotsioonid. Meie intellekt on muutumas ja ei saa samastuda Isega, oma sügavuses ei võrdu me ka meie egoga, ning ka alateadvus ei saa olla Ise. Mis siis on Ise, selleni viibki rāja-jooga, mille praktiseerimise käigus me püüame ületada kõik need oma meele madalamad vormid ja teadlikkust oma Isest ehk puhtast teadvusest arendada.

Hatha-jooga

Hatha-jooga on füüsilise keha jooga, mis õpetab teadlikult kasutama oma organeid, lihaseid ja muid organismi füüsilisi osi. Lisaks füüsilise kontrolli saavutamisele viib hatha-jooga ka suurenenud vaimse kontrollini. Hatha-jooga lähtub sellest, et meie keha ei ole üksnes liha ja kondid ja kehavedelikud, vaid peentasandi energiate manifestatsioon. Hatha-joogat praktiseerides ja teadlikkust oma kehast arendades, liigutakse oma jämekeha tasandilt peenematele tasanditele. Niipea kui asendis lõdvestume ja mediteerime, avastame kehas energia dimensioonid, tunnetame teadvuse avarusi, kogeme selgust ja kergust. Mida rohkem selle seisundiga kontaktis olla, seda püsivamaks see muutub.

Kindlasti on inimesi, kes leiavad, et nad on nõnda spirituaalsed ning neil ei ole vaja oma kehaga üldse tegeleda, väites, et hatha-jooga teeb keha-keskseks, mis on vaid üks vorm ego-kesksusest. Kui aga see inimene mediteerima hakkab, annab keha endast peagi üsna jõuliselt märku ning selgub, et seda kontrollida on pea võimatu. Kõige esimesed hatha-jooga-asendid loodigi eesmärgiga tagada kindel ja püsiv isteasend ning korrastada keha ja see ette valmistada järgmisteks vaimse arengutee astmeteks. Just seetõttu kuulusid algselt hatha-jooga hulka ka mitmesugused keha puhastavad praktikad. Tihti öeldakse ka, et hatha-jooga on vahend ning rāja-jooga eesmärk. Üks põhjalikumaid teadaolevaid tekste hatha-joogast on sanskriti keeles 15.sajandil jooga Swatmarama poolt kirja pandud „Hatha Yoga Pradipika”.

Termin hatha koosneb kahest silbist: ha ja tha. Ha on prāņa ja vitaalse energia pool meis ning tha tähistab mentaalset energiat. Selliselt võib tõlgendada ka teisigi polaarsusi nagu ha kui meesenergia ja aktiivsus, tha kui naisenergia ning intuitsioon, ha kui päike, tha kui kuu; tantrismis on selleks paariks šiva ja šakti, taoismis yin ja yang, füüsikas mateeria ja energia. Vastandite tasakaalustamine ja omavaheline suhtlus on hatha-jooga põhialus. Indias illustreerib seda üks mõistulugu. Nimelt on tulemas festival ja kaks head sõpra tahavad peole minna. Üks sõpradest on jalutu, teine pime. Mõtlevad siis, kuidas jõuda peole kohale. Ning lõpuks lahendavad asja nii, et jalutu mees istub pimeda kukile ja annab talle juhiseid, kuhu astuda. Nõndasamuti peab hatha-jooga harrastaja endas ühendama ja harmoniseerima vastassuunalised jõud. Ehk alati, kui me joogatunnis keha ergutame, peame tema ka maha rahustama; sümpaatilise närvisüsteemi mõjutamisele peab järgnema parasümpaatilise närvisüsteemi praktika, hoides asendit on meis ühelt poolt pinge, ent selle pinge sees me püüame end lõdvestada, tahapainutusele järgneb ettepainutus jne.

Karma-jooga

Sanskritikeelne sõna karma tuleneb verbijuurest kri ja tähendab „tegutsema”, „sooritama”, „töötama”. Seda sõna kasutatakse ka, kõneldes teo tagajärgedest. Me kõik valmistame kogu aeg endale uut karmat ehk tulevaste seisundite tekke-eeldusi. Üks varasemaid tekste, milles suur osa karma-joogale pühendatud, on hindude püha raamat „Bhagavadgīta”, 1.-2.sajandil kirja pandud vestlus kahe isiku vahel – inimkeha võtnud jumal Krišna ning kuningapoeg Ardžuna vahel.

Ainuüksi töötamine ei tähenda veel karma-joogat. Töötamisest teeb karma-jooga see suhtumine, kuidas me mingit tegevust sooritame. Karma-jooga keskseks põhimõtteks on see, et meil on küll täielik õigus tegutsemisele, ent mitte oma töö viljadele. „Bhagavadgītas” öeldakse: „Sellepärast tee alati vajalikke tegusid, kuid ära kiindu! Ülimasse jõuab vaid niisugune isiksus, kes tegutseb kiindumata.” (III,19). See ei ole töötamine iseenda või kellegi teise heaks, see on töötamine vabaduses, religioossete inimeste jaoks jumalas ja jumalale. Üks oluline karma-jooga kohta käiv sentents „Bhagavadgītas” kõlab: „Kõiki tegusid teevad loomujooned, kuid isekusest sõge arvab: „Mina olen tegija!”” (III, 27). Mida Krišna siin öelda tahab, on see, et tegevused meis tulevad pinnale iseenesest, need on osa loodusest (prakriti). Seega mõte, et „mina olen tegija või mina teen seda ja teist” on illusoorne. Lihtsalt meie ego-tunne seostab spontaanse teo meie isikuga, paneb meid meie tegude pärast kannatama. Näiteks ego-keskselt tegutsedes tahame alati oma teo eest saada tunnustust ning seda leidmata me kannatame. Teiste sõnadega – karma-joogas ei ole sina oma töö tegija ega viljade nautija. Seda, et sina ei ole tegija, aitab ehk mõista järgmine näide. Oletame, et klaveril oleks mõtlev meel ja ta mõtleks: „küll ma ikka kõlan kaunilt.” Kas siis klaveril on õigus või ei ole? Loomulikult sõltub kõik mängijast – kui keegi esimest korda klaverit mängib, ei pruugi sellest midagi harmoonilist välja tulla. Nii ütlevadki joogid, et ka meil tuleb endid tunda üksnes meediumina, me ei ole oma elu ja tegude esitajad, vaid nagu klaverikast, millel keegi teine mängib. Sellest arusaamine ja selle märkamine iseenda juures on esimene samm isetuse suunas.

Loomujooni ehk loomuomadusi, mis meid tegutsema panevad, on kolm: rajas, tamas, sattva. Loomujoon (guna) on aktiivsusetasand ning igaühes on need kolm esindatud. Need on looduse kolm algomadust. Rajas tähistab erksust, erutust, aktiivsust, ägedust, liikuvust. Sanskritikeelse sõna rajas algtähendus on tolmukübe, mis on püsimatu ja viskleb siia-sinna. Selle seisundi vastandiks on tamas, mis osutab meele passiivsusele, laiskusele, loidusele ja apaatiale, pahurusele, tuimusele ja inertsusele. L.Mäll on tõlkinud selle pimeduseks, mis viitab ka vaimupimedusele. Neid kaht aktiivsustasandit ületab sattva, mida iseloomustab harmoonia, tasakaal, selgus, keskendunud olek, rahumeelsus, isetus. Need aktiivsustasandid on pidevas vaheldumises, kord domineerib üks, siis jälle teine. Igaühe puhul on meil omad rõõmud: rajas võimaldab ekstaatilist rõõmu, tamas tegevusetut mõnulemist, sattva rõõm on tasakaal ja meditatiivsus. On selge, et vaimse arengu seisukohalt on eelistatud sattva seisund, mis on ka meele algseks loomuseks. Ent väliste mõjude alla sattunud meel muutub häirituks ja kaotab sisemise keskendatuse. Ajapikku võib häiritus muutuda tamaseks, s.o. pimedus teadvuse sisemaailma suhtes. Jooga praktiseerimise eesmärgiks ongi viia meel oma algoleku juurde tagasi.

Swami Niranjanananda on öelnud, et hetkel, mil me hakkame karma-jooga käigus analüüsima ning märkama oma reaktsioone, mil kogu meie teadvus on tegevusse haaratud, saab füüsilisest karmast meditatiivne. Ta on iseloomustanud meditatiivset karma-joogat nii: „Karma-joogat praktiseerides tuleb tegusid sooritada ülima täpsusega, ilma igasuguste ootusteta, täielikult selle tegevuse sees olles. Kui suudad need kolm ideed (täpsus, ootuste puudumine, 100%-line osalus) kaasata kõigesse, mida ette võtad, siis leiad sa oma tegevusest rohkem õnnetunnet, rahu ja naudingut. Sa avastad omaenda loova loomuse: leiad parema mooduse pühkida treppi, kaevata, hakkida köögivilju. Need tegevused ei ole enam sulle mehaanilised ja rutiinsed. Kõik hetked on täis õppimist, arusaamist, realisatsiooni. Kui see juhtub, saab sinu elust spirituaalne elu. Sinus toimub muutus, sa puhastud, vabaned ihadest ja ego mõjutustest, aga mitte kohusetundest. Sa samastud oma kõrgema loomusega (Isega) ning see kõrgem loomus avaldab ennast sinu läbi.”

Jnāna-jooga

Sõna jnāna tähendab „tarkust”, „teadmist”, „sisekaemust”. Etümoloogiliselt on jnāna seotud kreekakeelse sõnaga gnosis („teadmine, tunnetus, intuitsioon”) – mõlemad sõnad pärinevad juurest gno ehk „teadma”. Nii võib öelda, et jnāna-jooga on elutarkuse arendamise jooga, oma olemuse otsimine mõistuse ja filosofeerimise abil. Siin ei mõelda aga “tugitoolifilosoofiat”, vaid järjekindlat tööd pühakirjadega, nende üle mõtisklemist ja arutlemist ning meditatsiooni teel tarkuste pidevat peegeldamist endas. Swami Niranjanananda on öelnud: “Jnāna-joogid ei ole õpetlased või teadlased – kui õpetlased saavutavad ja koguvad endasse teadmisi päevpäevalt, siis jnāna-joogid kaotavad ja tühjenevad päev-päevalt.” See viitab lihtsustumisele ja vabadusele, milleni jnāna-joogi oma teel jõuab. Jnāna-jooga eeldab, et kõik vajalikud teadmised on inimese sees olemas ning jnāna-jooga abil on võimalik nendeni jõuda. Selleks suunaandjaks on meditatsioon.

Jnāna-jooga õpetab, et elutarkuseni jõuab nelja tõevahendi abil: 1) viveka ehk eristamine, mis on võime teha vahet sellel, mis on tõeline ning mis illusoorne, mis igavene ning mis ajutine, mis Ise ning mis mitte-Ise; 2) vairagya ehk kiindumatus, mis tähendab praktiseerida klammerduste puudumist kõige suhtes, mis ajutine ja ebapüsiv; 3) sad-sampat ehk kuue vooruse arendamine, milleks on meele kontroll, tunnete kontroll, loobumine ebavajalikest tegudest ja ihadest, vastupidavus, usk iseendasse ja järgitavasse õpetusse ning täiuslik keskendumine; 4) mumukshutva ehk tugev tahe ületada piiratus ning jõuda vabanemiseni. Öeldakse, et need neli tõevahendit on sama vanad kui veedad ning maailm ise. Ühe puudumine seab koheselt takistusi spirutaalsel arenguteel.Tuntuim jnāna-joogi läbi aegade on olnud 20.sajandi esimesel poolel Indias elanud Ramana Maharishi, kes koondas oma elu ja õpetused küsimuse ümber: “Kes ma olen?”.

Bhakti-jooga

Kui rāja- ja jnāna-joogas eneserealisatsioon saavutatakse meele puhastamise ja transformatsiooni kaudu, siis bhakti-joogas puhastatakse ja suunakse ülimale või jumalikkusele inimese emotsionaalne jõud. Bhakti tuleneb verbijuurest bhaj, mis tähendab „jagama”, „osa saama”. Bhakti üldlevinud vasteks on „pühendumine” või „armastus”. Võib öelda, et bhakti-jooga on emotsionaalse kultuuri arendamine, armastustunde lihvimine ja säravaks löömine. Joogi Vivekananda on öelnud: „Bhakti-jooga on loomulik ja siiras Jumala otsimine, mis algab Armastusest, jätkub Armastuses ja lõpeb üksnes Armastuses.“. Kõige olulisem bhakti-joogas on objekt, millele emotsioonid on suunatud ning see võib toimuda laulude, rituaalide või meditatsiooni teel. Nii võib bhakti-jooga olla üdini religioosne, võttes objektiks Jumala, aga samas olla ka religiooniülene, kui nähakse jumalikkust ja ülimat kõiges elavas ja elutus. Kindasti ei pöördu bhakti-joogas inimene jumaliku poole isiklikest motiividest lähtuvalt, et leida kaitset või abi vms, vaid see on vaba igasugusest isekusest. Vivekanada lisab: „Nagu linnul peab lendamiseks olema kolm asja: kaks tiiba ja juhtimiseks saba, peab ka inimeses olema Jumalale lähedale jõudmiseks võrdselt ruumi teadmistele (jnāna), armastusele (bhakti) ja neid tasakaalus hoidvale joogale.“

Et lõpp-eesmärgini jõuda, peab bhakti harrastaja mediteerima ülimale olendile ega tohi end ligimeste suhtes isekalt ülal pidada. Indoloog Feuerstein on öelnud: „Meie loomulik olek enne individualiseeritud keha ja vaimu on armastus ja õndsus. Meie tunded nagu armastus, kaastunne, empaatia, aukartus ja kiindumus on selle sügava armastuse-õndsuse väljendused. Bhakti-jooga kasutab neid positiivseid inimlikke emotsioone, et äratada meis endis tõeline olemus ja üles leida tõeline armastus-õndsus.“

Kuulsaim bhakti-joogast kirjutatud tekst on arvatavalt 12.sajandil tark Narada poolt loodud “Bhaktisuutrad”, kus teose autor ütleb armastuse kohta: „Kui see täidab inimest tervikuna, armastab ta kõiki, on kõigega rahul ja ei vihka enam kedagi. Ta ei kahtle enam milleski, ta on leidnud igavese rahu.“

Mantra-jooga

Mantra-jooga on häälega või siis mõttega oma meeles mantrate laulmine. Mantrale on raske eestikeelset vastet leida, sõna tuleneb verbijuurest man („mõtlema”), -tra viitab vahendile. Mantra otsetõlkes oleks seega „mõte kui vahend”, mida selles joogastiilis rakendatakse. Mantra-jooga on osa helijoogast ehk nada-joogast. Väidetavalt on universum pidevas vibreerimises ja pulseerimises ning heli on seejuures üks vibratsiooni vorme. Mantra-joogat rakendades ning mantrat retsiteerides viime me teadvuse samasse rütmi universumiga. Pühad mantrad on pühad eelkõige sellepärast, et need on avastatud sügavas meditatsioonis viibides ning põlvest põlve tarkade poolt edasi antud. Mantrapraktikas korratakse ühte mantrat täie pühendumusega ja teadlikkusega. Pärast pidevat retsiteerimist hakkab mantra ise ennast teadvuses kordama, ilma ühegi pingutuse ja püüdeta, ning teadvus hakkab vibreerima ja pulseerima mantra rütmis.

Mitmete kultuuride müüdid jutustavad, et universum loodi heli teel. Näiteks usuti, et Egiptuse jumal Thoth viis oma loometöö lõpule vaid heli abil, mida ta oma häälega tekitas. India kultuuris on kogu universum alguse saanud mantrast Om. Kuidas kõik helid ja olendid on Om-ist alguse saanud, seda kindlasti ei saa intellektuaalselt selgitada. Sellise teadmiseni jõudsid iidsed targad meditatsiooni kaudu. See on ka levinuim mantra, aga mantrad ei pruugi üldse ühesilbilised olla. Pikemad mantrad on näiteks “Om Namah Shivaya”, tiibetlastel “Om Mani Padme Hum”. On tavaline, et lääne inimesed soovivad teada mantrate tähendusi, neid lauldes. Tihtipeale on tegemist aga häälikute kombinatsiooniga, mille taga näivas maailmas vastet ei ole. See sisaldab rohkem psühhospirituaalset energiat kui intellektuaalset selgitust. Om on Om. Monier-Williamsi Sanskrit-Inglise sõnaraamat ütleb: „Om on pühaliku kinnituse märk või respekteeriv nõusolek, mida võiks tõlkida: „jah, nõnda see tõepoolest on” ja on sellisena võrreldav Aameniga kristluses. Om ilmub esmakordselt upanishadides (7.-6.saj. e.m.a.) kui müstiline ühesilbiline sõna ja on sellest ajast peale sügava religioosse meditatsiooni objektiks. Kõrgeimat spirituaalset toimet ei omistata mitte üksnes sõnale tervikuna, vaid seda moodustavatele häälikutele a, u, m. Hilisemas hinduismis ühinevad Om-is hindu kolm jumalat: a (Visnu), u (Šiva), m (Brahma).” Om-i kolmainsuse tõlgendusi on väga mitmeid – see sümboliseerib meie füüsilist, vaimset ja spirituaalset keha, või siis individuaalset, universaalset ning transtsendentaalset teadvust. Om-i laulmine puhastab meelt, hävitab selle mantra retsiteerijas kurjuse ja egoismi. Swami Satyananda on öelnud: „Mantra suudab tuua rahulolu, mantra suudab mõjutada sinu karakterit ja isikupära. Mantra võimaldab suhtlust inimeste vahel ka astraalsel tasandil. Mantra suudab mõjutada ajutegevust, keha, teadvustamatut ja alateadvust.”

Koostanud: Inga Põldma

Abistav kirjandus:

1. “Bhagavadgita”, tõlkinud ja kommenteerinud L.Mäll. Tartu, 2000

2. Swatmarama “Hatha Yoga Pradipika”, tõlkinud ja kommenteerinud Swami Muktibodhananda, Bihar School of Yoga, 1999

3. Niranjananda Saraswati “Yoga Darshan: Vision of the Yoga Upanishads”. Yoga Publications Trust, 2002

4. Swami Vivekananda “Karma-jooga”. Tallinn, 2008

5. Swami Vivekananda “Bhakti-jooga, ehk, armastuse jooga. Tõe valgus”. Tallinn, 2008

6. Vivekananda ashramis tehtud märkmed, 2006Joogaliigid